Hiiumaa elanike arv.pdf

7 6 REEDE • 4. november 2022 REEDE • 4. november 2022 PERSOON Ühe Rookopli kortermaja hoovil riisub lehti Joel Tamsalu. Pean kinni ja küsin üle aia, mis tema sellest asjast arvab. Joel seisatab korra reha najal ja vastab: „Kui tuleb ära viia, siis tuleb – mis seal´s ikka.“ Bussijuhina töötanud Joel räägib, et kolis oma perega kohe 1962. aastal kui Hiiumaale tuli, äsjavalminud korter­ majja, mis Kivi-Jürist n-ö kiviviske kau­ gusel. 1966. aastal, kui monument avati, oli Joel parajasti sõidus ja pole kindel, kas ta äraviimistki vaatama läheb. Ringtee juures kõnniteel seisab Urve Vaher ja teeb Kivi-Jürist pilti, mäles­ tuseks. „Mina ei oska enda peale seda arvamist võtta,“ keeldub ta mikrofoni rääkimast. Urve leiab, et ei olnud vene ajal ka kõik nii halb, inimestel oli tööd ja elati päris hästi. Mõni nõukogudeaegne asi, näiteks elektripliit kestis kauemgi kui tänapäeval ostetu… 1976ndal sündinud Andrus Küttim mäletab, et korra on temagi kas koos lasteaia- või koolikaaslastega Kivi-Jüri juurde viidud, miks või millal – see pole tal enam meeles. Kuigi palju noorem, on tema märksa radikaalsem: „Ütleme nii, et kui vaadata seda, mida vabadussõja monumentidega tehti, siis ammu oleks pidanud viima. Nüüd on natuke juba rong läinud tegelikult. Meil ju ei olnud mingit valikut ja keegi ei küsinud, kas Kell hakkab 11 saama ja ruttan Kärdla ringtee poole, et saada osa ajaloolisest sündmusest – 56 aastat Kärdla sisse­sõidul valvanud morni näoga kivist nõukogude sõjamees, Kivi-Jüri viiakse täna, 27. oktoobril siit ära, muuseumi. Mida rahvas arvas Kivi-Jüri lahkumisest meie mälestusmärgid tohib lõhata.“ Sama meelt on Mart Reino, kes ütleb, et tal on hea meel, et see monument ära viiakse. „Kui ma Hiiumaale tulin, siis ta oli mulle täiesti vastumeelne,“ räägib ta skulptuurist kui elusolendist. „Hil­ jem olen ma sellega ära harjunud, aga sellised asjad ei pea Eestimaal olema, seda enam, et kui venelased siia tulid, siis meie omad hävitati kõik ära. Mitte kelleltki ei küsitud.“ Uskumatu lugu Sulev Känd aga oli isiklikult kohal, kui 1941. aasta Hiiumaa kaitselahingutes langenud nõukogude sõjameestele pühendatud mälestusmärk avati. Küsimusele, mida tema Kivi-Jüri kuju äraviimisest arvab, vastab ta: „Mitte midagi! Mitte midagi! Avamise ajal käisin koolis, siis peksti meid siia. Partei kuradi asjamehed olid siin. Noh ja nüüd, mitte midagi pole muutunud!“ Küsin, kes ta siis seekord kohale peksis ja Sulev vastab: „Nüüd ma tulin ise, kuradi püha müristus!“ Ja leiab siiski veel ühe erinevuse: “Nüüd ma olen pensionär, aga siis olin veel koo­ lipoisike!“ Monumendi avamisest räägib Sulev uskumatuna kõlava loo. Väidetavalt olevat üks endine vene sõdur, madrus – neid ju siia Hiiumaale ikka jäi, lisab ta, – avamisel kõnet pidanud kindralile vastu pead virutanud ja käratanud – kus sa, mees, siis olid, kui meie pidime siin kaitsma? „Viisteist päeva sai,“ teab Sulev ka seda, mis karistus lööjale-ütlejale osaks sai. Kui see jutt ikka tõsilugu on… Leevid Laid, kes seisab tema kõrval, ütleb, et tema ei avalda üldse oma arva­ must. Kui ütlen, et nüüd ometi võib ju igaüks vabalt öelda, mis ta asjast arvab, kostab Leevid: „Võib jah.“ Ja ütleb siis ka oma mõtte: „Ei no see kampaania on lahti läind – las ta siis olla.“ Sulev lisab, et kui seda kära ei oleks lahti tehtud, keegi ei oleks seda kuju tähelegi pannud. „Selle suure kära peale jäin mina ka seisma, panin autole pidurid peale – vaatan, kas ta on ikka alles veel või.“ Kes maksab? Leevid ütleb, et see nii raske asi ja uurib, kas Hiiumaal üldse on olemas värki ka, mis selle välja kannab. „See pea tonn võib-olla on?“ arutleb Leevid. Kui ütlen, et kirjakoha järgi kaalub see kümme tonni, kostab Leevid „Ai, jummel!“ ja jääb täitsa vait. Sulev küsib, mis selle kolaka kraana­ vedu ka maksma läheb ja Leevid teab, et „see“ vist annab selle raha. „See“ on Hiiumaal tegutsev ettevõtja Lauri Andressel ehk saare salapärane astel­pajukasvataja, keda kohalikud eriti ei tunne. Andressel askeldab koos töö­ meestega siin- ja sealpool kuju, kaitse­ kiivri asemel aeg-ajalt kapuutsi halline­ vatele juustele tõmmates. Vahetevahel käib ta kujust nõutud kaugusel seisvatele ajakirjanikele sõnumeid toomas. Kiidab vabatahtlikke, kes appi tulid ja ütleb, et ITHAL-kraana on seesama, mis Tallin­ nas Pätsi pea paika tõstis. Siis äkki tuleb sõnumiga, et kaks meest, kes kuju taga lehehunnikut tossu­ tavad nii et suitsupilv töömeeste ümber hõljub, teevad seda meelega! Mehed olla talle öelnud, et Kivi-Jüri äraviimist pole keegi nendega kooskõlastanud ja sellepärast nad seda suitsuga takistavad. Andressel on päris häiritud, ütleb, et see on tegelikult ohtlik, kui suits läheb töömeestele silma ja nad peavad seda sisse hingama. Ja läheb räägib mida­ gi politseijuhi Moonika Raudsepaga. Politseiautosid ja politseinikke on liiklust sulgemas ja töid turvamas palju. Minek teisel katsel Hulk aega kulub, et ehitada tugipunkt, TEISED TEMAST Kivi-Jüri jooks Viimasel õhtul enne isiku staatusesse jõud- nud monumendi teisaldamist korraldas Hiiu- maa Kuninglik Karskete Õlutinautlejate Selts “Odratólgus Labyrindis” sündmus­kohal viima- se Kivi-Jüri jooksu. Auhind – kiviga kaunista- tud Teise maailmasõja aegne Soome teras­ kiiver – jäi välja jagamata, sest ränd­karikas on soomlaste, Savonlinna reserv­väelaste kätes, kes selle veel enne koroonapandeemia algust toimunud võistluspäeval auga välja teenisid. Kivi-Jüri jooksu on korraldatud alates 2006. aastast. Reeglite kohaselt tuleb ühe minuti jooksul teha monumendi ümber või- malikult palju Pekka ja Tuuka leiutatud erilises tehnikas jooksuringe, puudutades iga kord ka igat skulptuuri nurka. Üheks osalemise tingi- museks on väike õllemaik veres, kasvõi alkoholivaba. Reeglite täitmist kontrollib ja võitja otsustab peakohtunik Kivi-Jüri, kellega peale igat sooritust nõu peetakse. Kohtuni- kuga ei vaielda ja võitjal on õigus auhinna­ kiivriga terve öö mööda Kärdlat ringi käia. Kivi-Jüri pea pesemine Komme Kivi-Jüri pead pesta pärineb aastast 2000, mil õlutinautlejate selts otsustas okupan- tide maikuust pidupäeva tähistada okupandi pea pesemisega. Selleks valis selts eelnevalt välja aasta kõige halvema õlle, mida protse- duuridel kasutada. Esimese peapesu korralda- miseks võttis Urmas Selirand politseist ja linna- valitsusest ka avaliku sündmuse korraldamise loa. Hiljem võtsid abituriendid sündmuse üle ja hakkasid tuti­päeval Kivi-Jüri pead pesema vee- ga. Esimesel korral käis asja juurde ka loeng ajaloost. Ma tahtsin, et Kivi-Jüri näeks! Ühel ööl pärast bändiproovi tekkis noorel, kelle nimi oli Valdek, mõte: „Teeks perfor- mance-kunsti!“ Ta võttis purgi valget õlivärvi ja suundus sellega Kärdla kesklinnas asuva punamonumendi juurde, et värvida Kivi-Jürile silmad. Kaugele see lugu ei jõudnud. Vaevalt jõudis ta silmavalged täita, kui teda peatas politsei. „Mis te siin teete?“ küsis Lydia Minajeva järsult ja viis politseijaoskonda aru andma. Seletuskirja kirjutas Valdek: „Ma taht- sin, et Kivi-Jüri näeks!“ Päris nägijaks monu- ment ei saanud, kuid silmad püsisid valged, kuni vene saatkonna esindajad need lõpuks korralikult puhtaks pesid. Plaat ja monument
saavad jälle kokku Kunagi oli Kivi-Jüri ees uhke lipuväljak, kus pidu­päevadel ka püssi lasti. Platsi juures maas asus plaat, millele olid kivisse raiutud Hiiumaa kaitselahingute asukohad. Plaadi­ kujunduse raius Taniloo kivisse siinsamas koha­peal. Taasiseseisvumis­aja alguses teisal- dati see omaalgatuslikult Kassari muuseumi, kus see senini hoovimurul lebab. Nüüd on Lauri Andressel lubanud ka selle plaadi trans- pordil abiks olla, et Kivi-Jüri teose juurde kuu- luv kaart monumendiga taas kokku saaks. 4X PIRET EESMAA Kivi-Jüri Külalistemaja
nimi jääb samaks Monumendi läheduses paikneva Kivi-Jüri Külalistemaja omanik Egon Aleksejev ütleb, et kuju äraviimise järel majutuse nime va- hetama ei hakata, sest nimeseosed jäävad püsima. Maa, millel monument seni seisnud on, kuulus kunagi Kärdla ühele rikkamale mehele, Jüri Postile, kirjutab 2007. aasta Hiiu Lehes Evald Teras. Egon Aleksejevi ema nimi on Kaja Kivi. „Ega meie külalised nime kohta midagi kü- sigi. Vahel oleme ise nimetanud rahvajutte, et kuju olla eestlase näoga ja arvatud on sedagi, et Saksa kiivriga,“ selgitas külalistemaja pere- rahvas, kes leiab, et kuju Tahkunasse viimine on õige asi. „Loodetavasti tehakse plats pä- rast korda, lillepeenar või midagi,“ ütleb Kivi. PEEP LILLEMÄGI Fotograafid püüdmas peataolekut Kärdlas. kuhu toetada kraana neljas jalg. „Ehitasid selle ringristmiku ja siis ta jäi sinna alla kraavi,“ kommenteerib Boris Ignahhin, kes sündmust jälgima tulnud. Just selle-­ pärast, et monument on oma pool meet­ rit ja enamgi praegusest teepinnast ma­ dalamal, on vaja paarist betoonplokist alust. Kui see valmis, tõstab kraana rat­ tad õhku ja tõstete ettevalmistus algab. Esimene katse Kivi-Jüri pead tõsta tehakse laiade punaste koormarihmade abil. Neli meest ronivad redelitel üles ja sätivad rihmad ümber kuju kaela. Vaate­ pilt on mõjus, aga kui kraanajuht on rihmad korraks pingutanud, langevad need jälle lonti. Andressel räägib, et kraanajuht tahtis Kivi-Jüri pead tõsta samuti nagu tõstis Tallinnas eelmisel nädalal Estonia teatri juurde pandud „Riigipead“. Tema enda arvates oli see rihmadega katse algu­ sest peale nurjumisele määratud, aga kraanajuhile ta vastu vaielda ei tahtnud. „Praegu me panime talle kuus tonni pea­ le ja kuue tonniga ta väga ei mõelnudki midagi,“ räägib Andressel. (Mida iganes see siis tähendab.) Veel selgitab ta, et kuna haare oli liiga alt ja sõduripea ei ole sümmeetriline, hakkab see tõstes „mängima“. Ja kui koormarihmad veel venivad ka, võib Endel Taniloo loodud kunstiteos alla kukkuda. Üks paljudest Igal juhul rahustab ta kirjutavat ja näi­ tavat pressi peale 2 tundi ja 20 minutit kestnud passimist, et selliseid töid te­ haksegi väga aeglaselt ja rahulikult. Kannatlikult ajaloolist hetke ootavaid pealtvaatajaid on palju, vähemalt sada­ kond, enamasti vanemad inimesed, mõned keskealised, noori nende seas mõni üksik. Mõned neist kasutavad nüüd, kui tundub, et töödes tuleb paus, võimalust lipata koju, panna soojemad riided ja võtta midagi hamba alla või siis ibumetiinitablett valude vastu. Aga asjata – edasi läheb kõik väga kiiresti! Jürile ketid ümber pea ja kiivri, sinine koormarihm nina kaitseks, tõste – ja kell 13.40 tõuseb pea õhku, et maan­ duda nurga tagant saabunud treilerile! Kaal 8,8 tonni – teatab Andressel aja­ kirjanikele. See on tonn ja 200 kilo ker­ gem kui kirjas kõiketeadvas Vikipeedias. No vene ajal kirjutatigi kõigele juurde, kommenteerib keegi. Nii jääb korraks ära käinud Helle-­ Mare Kõmmusel pea treilerile tõstmise hetk nägemata. Küsin, kus on siis tema kallis kaasa Ain Tähiste, kelle välja käi­ dud mõtted punamonumendid, Narva tanki ja Kivi-Jüri, tegelikult muuseumide poole liikuma lükkasid. Selgub, et Ain on hoopis Prantsusmaal Nizzas mingil ajalookonverentsil. Kuskilt ilmub välja pikkade heledate juustega väike julge tüdruk rohelisel tõuksil, mobiil näpus filmimisasendis ja uurib, miks see kuju ära viiakse. Helle-Mare räägib talle sõjast, kus inime­ sed surma saavad ja sellest, et see kuju õigustab ka sõda, mida inimesed ei taha. Tüdruk ütleb, et õpib esimeses klassis ja tuli vaatama koos vanaemaga, kellel on punane pea ja tume mantel. Troppijad ja kraanajuht toimetavad muudkui edasi ja nüüd tõstetakse trei­ lerile ka alus, millel sõduripea seisis. 22 tonni – teatab Andressel. See on juba 14 tonni vähem kui kirjas avalikes allikates! Ju polnud siis toona nii tarka kraanat, mis ülestõstetud objekti kohe ka ära kaaluks… Kell on juba veerand neli, kui treiler koos 30,8 tonni kaaluva monumendiga sõidab ajalukku, st Tahkuna ajaloo­ muuseumi. „Siin oli ta erilisel kohal, seal üks eksponaat paljudest,“ ohkab teisaldamise vastu olnud Urmas Selirand treilerile järele vaadates. Ja kõrvuni nae­ ratusele vaatamata kõlab selles ütlemises suur pettumus. Kivi-Jüri läks kukal ees muuseumi Auto monumendi elementide- ga jõudis juba kella nelja paiku muuseumi tee otsa. Aga siis alles DAGOsani mehed koorisid pinnast platsil, kuhu kuju pidi minema. Kui see juba peaaegu valmis oli, sai Lauri Andressel muuseumirahvaga kokkuleppele, et kuju paigutataks siiski veidi teise kohta ja nii tuli uuesti aluspinda koorida. Pea kolm ja pool tundi läks aega, enne kui töömees Kuldar hõikas, et nüüd on 100% paigas. Platsi mõõtmine käis nii sammude kui mõõdulindiga, kuid valmis ja loodi see saadi. Kõik oli ohutuse ja turvalisusega arves- tades väga hoolikalt läbi mõeldud ja toimus muinsuskaitsja
Dan Lukase valvsa silma all. Kinni- tused kontrolliti üle, sätiti ümber, et tasakaalustada, kontrolliti veelkord ja alles siis sai kraanajuht õiguse ja kohustuse kividetailid läbi õhu oma kohale tõsta. Siis vaadati taas täpselt üle, mis nurga all peaks tü- kike maha minema. Vajadusel tõs- teti uuesti õhku, et asendit sättida, looditi jne. Ja nii, kuni perfektselt paigas. Alles siis sai tõsta peale järgmise osa. Viimasena tõsteti peale pea. Prožektorid lülitati välja ja mindi koju. Kivi-Jüri oli leidnud endale uue ja uhke kodu Hiiumaa militaarmuuseumis. Tekst ja foto KATRIN KIVIVUORI V A L D E K A L B E R P E E P L I L L E M Ä G I U R M A S S E L I R A N D M U U S E U M I F O T O K O G U U R M A S S E L I R A N D Pekka ja Tuukka Kivi-Jüri jooksusammu ning auhinnakiivriga. Omanik Egon Aleksejev kinnitas, et Kivi-Jüri Külalis- temaja ootab turiste ka pärast seda, kui kuju on maja kõrvalt ära viidud. Õlivärviga valgeks värvitud silmad ei läinud pestes niisama lihtsalt puhtaks ja nii seisis Kivi-Jüri pikalt, silmad valged. Umbes 200-300 kilone kiviplaat, mis kuulub Kivi- Jüri monumendi juurde. Laps helistab emale. „Kus sa oled?“ küsib ema. „Kivi-Jüri juures,“ vastab laps. „Väga hea – kas
ööseks saad jääda?“ HARDA ROOSNA [email protected] H A R D A R O O S N A Lauri Andressel toetas monumendi minema viimist lisaks rahale ka nõu ja jõuga. Kivi-Jüri leidis uue väärika koha militaar- muuseumis.